artiklid






 đź’•

Peale pikemat kirjutamispausi muundusid raamatupikkused kirjatükid artikliteks. Austraalias elamise aeg (2011-2012) oli selleks piisavalt inspiratsioonirohke. Eks olin ka enne ajalehte lugusid kirjutanud, aga minu ilukirjanduslik stiil oli kohaliku vallalehe lugude hulgas nagu arbuus sõstrapõõsas - vormilt liiga suur ja sisult liiga mahlane... Naisteajakirja formaat võimaldas veidi enamat ja nõnda on saanud nii mõndagi hingelt ära kirjutada...


đź’•


Palju positiivset vastukaja leidnud artikkel:


                                                                  OLEN VAIMNE!?
                                                                "Eesti Naine" 2014


Mis imeasi see vaimne areng selline on? Temast räägitakse kõikjal, nagu oleks ta moodsa aja lemmikloom,keda on ĂĽtlemata trendikas pidada. Kuigi tema ĂĽlalpidamiskulud pole just väikesed, sest tõupaberite väljastamine maksab nii mõndagi ja õige tõu valimine sadade seast – ĂĽks parem kui teine -, pole ka teps mitte kerge töö... Tekib kĂĽsimus, kas need, kel pole soovi või võimalust endale ametlikult sellist kodulooma soetada, on kehvemad kui teised?

Nali naljaks, kuid vaimne avardumine on meie praeguse aja märksõna. New age ringkonnad räägivad transformatsioonist ja avanemisest kõrgematele teadvustasanditele, kus inimest ootab ees tema kõrgem mina. On neid, kellega juhtub see üleöö ja neid,kes pingutavad valgustumise nimel päevast päeva. Mõni tegeleb enda teadliku arendamisega vaikselt nurga taga, teine ei jäta vahele ühtegi koolitust ega kursust. Mõni kuulutab suurt tõde valjuhäälselt ja pealetükkivalt, teine laseb kaaskondsetel ise paljutähendusliku pilgu all arvata, millisel kirgastumise astmel ta parasjagu viibib. Ja mõni lihtsalt on vaimne.

Kas tegu on tõepoolest moodsa aja moehullusega või millegi palju sĂĽgavamaga? Või on õigupoolest tegu nii ĂĽhe kui teisega, olenevalt konkreetsest inimesest?! Mulle isiklikult tundub kĂĽll nii.On inimesi, kes elavad oma igapäevast elu ja nendega see lihtsalt toimub – nad arenevad ja avarduvad ilma, et otseselt selle nimel mõne meetodi siseselt näpuga rida ajaks. Nende igapäevane elu ongi nende vaimne areng ja nii mõnigi kord on nad palju avarama pilguga, kui need, kes ei jäta vahele ĂĽhtegi koolitust või kohtumist gurudega...

Teiseks on need, kes on tõsiselt sunnitud endaga tööd tegema ja teadlikult avarduma, sest elu on neid mõnda väga keerulisse olukorda asetanud. Ja kolmandaks need, kes vaimsust endale ostavad... Ă•igus jah -  neljas grupp on veel,  igavlevad uudishimulikud.
Esimesed justnagu ei kuulugi vaimse arengu maailma. Teist tĂĽĂĽp inimestest räägitakse ĂĽsna harva, kuna nende puhul on tegu väga sĂĽgavuti esoteerilise ja teaduslikult tõestamatu teema esindajatega. Kolmandatest räägivad vaid väljavalitud väljavalitutele...Neljandatest räägivad kõik, sest selle grupi esindajad sobituvad hästi meelelahutusrubriiki.Ja nii jõuamegi taas algselt pĂĽstitatud kĂĽsimuseni – mis imeasjaga on vaimse arengu puhul tegu? Kus läheb piir sĂĽgava vaimse enesearengu ja magusa tsirkuseäri vahel, mis mĂĽĂĽb armastust ja valgustumist?

Olen ise vaimsel enesearengurajal käinud paarkümmend aastat ning olenevalt aja-ja arenguhetkest kuulunud iga grupi esindajate hulka... Seetõttu söandan ka sel teemal sõna võtta, kuna vajalikke võrdlusmomente jagub küllaga. Tõdemus, milleni olen jõudnud, on lihtne: vaimset avardumist ei saa osta ja forsseerida! Kuigi nii mõnedki vaimse arengu praktikad just seda pakuvadki...

Mäletan oma Castaneda raamatute lugemise ajast lauset: „Vabatahtlikud ei ole sellesse maailma teretulnud!“ Vana tark indiaanlane pidas sellega silmas asjaolu, et inimene peab olema kĂĽps vaimse maailma tarkuste jaoks. See pole asi, millega lihtsalt igavust peletada või uudishimu toita. Seega pidi inimese elus juhtuma mingi selline sĂĽndmus, kus tavamaailma teadmistest enam ei piisa ja olukorra lahendamiseks tuleb pilk pöörata siseilma. Ăśldjuhul oli see mingi ĂĽsna traumeeriv olukord,mis tõukas inimese vaimselt avarduma. Tänapäeval jagatakse aga selliseid teadmisi raha eest kõigile ja kõikjal, kuid sageli ĂĽsna poolikul kujul. Ning see teebki asjast nii mõnigi kord pigem moehulluse ja naljanumbri, kui tõsise vaimse praktika.

Kahtlemata võib jooga, vabastava hingamise või muu säärasega tegeleda igaĂĽks. Sest  lõõgastvate ja pingeid maandavate vahenditena on need suurepärased. Kuid - kui minna sĂĽgavamale või jõuda praktikateni, mis otseselt pakuvad teadvuse avardamise nippe või lĂĽkkavad inimese ĂĽhelt teadvustasandilt teisele, siis on vaja palju suuremat ettevalmistust ehk teadlikkust. Sest kui asjatundmatut inimest energeetilises plaanis avardada, siis lisaks egolaksule võib temaga juhtuda igasugu imelikke või suisa ohtlikke asju, kui teadvus pole võimeline seda mõistma ja teadlikult kasutama.  See ongi põhjus, miks vaimne eneseareng peaks toimuma omal ajal ja omas tempos!

Võõra teadvusprogrammi importimine oma energiasüsteemi on suur risk neile, kes tõepoolest soovivad jõuda kontakti omaenda kõrgema minaga. Sest liites end mingi kindla süsteemi või koolkonnaga,annad sa paraku osa oma hingest ja energiast selle süsteemi toiteks.Loomulikult saad ka vastu midagi, kuid kas see ikka on sinu enda kõrgem vaimenergia, mis selle läbi avaldub...?

Iga meetod on nagu purk, mille sisse on marineeritud mingi õpetus. Jah, see võib päris hästi maitseda, kuid iva on selles, et retsepti võib alati edasi arendada. Kuid purgi sees olles pole see enam võimalik – asi on valmis ja kĂĽps ning maitseb kindlal moel. Selle„hoidise“ looja on  retsepti välja töötanud ning ĂĽldjuhul serveerib seda kui ainuõiget ja head asja – reklaam onju oluline! Kuid siin ongi konks – ehk on see konkreetne õpetaja oma õpetusega jõudnud vaid poole peale ning võimalik on luua selline „hoidis“, mille maitsenĂĽansid on palju peenemad?! Ehk on inimesel, kes oma õpetaja retsepti järgib, määratud jõuda palju kõrgemale ja kaugemale, ning luua oma ja veelgi maitsvam maius!Kuidas ta seda aga teha saab, kui on doktriini kinni jäänud, arvates, et selle teadvuspurgi programmiga kõik piirdubki? Mugavusihalejatele on see muidugi sobilik lahendus valmis toidu kujul...

Oma kogemustest lähtuvalt võin öelda, et sageli nii juhtubki. Inimene võtab mingi õpetuse omaks ja jääb sinna kinni. Tegelik vaimne rada algab aga täielikust vabaks laskmisest. Selleks tuleb kõikidest süsteemidest väljuda, et jõuda päris oma minani. Kuid see nõuab väga suurt julgust ja eriti teadlikkust, et mõelda oma peaga, kuulata oma südant ja teha omi valikuid. Et seda mõista, tuleb nii mõnigi kord need süsteemid enne läbi käia ja kui on õnne,siis neist koos kogemuspagasiga avardunult väljuda. Ja olles alles seeläbi kollektiivteadvusest vaba, asetub kõik omale kohale. Julgen väita, et alles siis algab päris vaimne areng, sest siis ei ole sa enam vabatahtlik... Siis saab sellest elu loomulik osa, mitte põgenemine reaalsusest valgustumisse, kaelas silt:


Olen vaimne,
osta endale ka –
mul on parim retsept,
mujalt seda ei saa... !



đź’•

MINU BALI
"Eesti Naine" 2014



Austraallased käivad peamiselt puhkamas Balil, sest see on väga odav! Seega sai Austraalias elamise ajal kah nende moodi oldud ning seal "söömas ja palvetamas" käidud:
Bali võttis mind vastu tohutu kuumusega. Pärast ĂĽsna hirmuäratavat lendu, mille tingisid sandid ilmaolud, olin ĂĽsna läbi raputatud. Silme ette kerkisid filmidest tuttavad stseenid, kuidas inimesed põlvili laskuvad ja maapinda suudlevad, kui kindel maa lõpuks jalge all. Seda ma siiski tegema ei hakanud, vaid suundusin tolli, kus kedagi ei huvitanud, kes sa oled ja kust tuled ning miks sa just siia ilmanurka kolistasid. Peaasi, et viisaraha käes, head teed sul minna.
Minu autojuht ootas mind, nimesilt paelaga kaelas. Auto ise oli igavesti uhke, konditsioneer töötas korralikult ja sain viimaks veidi hinge tõmmata.
Linnapilt oli rohkem kui kaootiline. Imeilusad templid vaheldusid lääbakil barakkide ja reklaamsiltidega, nagu oleks terve maailm ĂĽhele väiksele saarele kokku jooksnud. Mu reisiplaan nägi ette hotelliteele jäävate vaatamisväärsustega tutvumist.Esimesena viidi mind kunstnike kĂĽlla. Kõik kohad olid otsast otsani maale täis ja iga nurga peal nokitses keegi midagi uut teha. Käis kunsti t o o t m i n e sõna otseses mõttes.
Maalid olid ilusad ja värvilised, aga ĂĽsna ilma hingeta – kohe tunda, et tehtud ainult mĂĽĂĽgi eesmärgil, mitte suure loomepalangu sunnil. Järgmise visiidi tegime ehtemeistrite kĂĽlla. Käsitööna valminud ehted olid muidugi vaatamist väärt, aga kuna mina eriti ehteid ei kanna, väärtustasin neid ostusoovi esitamata. See tegi naistele, kes iga hinna eest ĂĽritasid mulle midagi maha mĂĽĂĽa, suurt meelehärmi. Kuigi neist oli kahju, suutsin siiski ei öelda lubadusega, et kui ma oma mehega abielluma hakkan, tuleme just sinna sõrmuseid valima.
Goa Gajah (Elephant Cave) – kuulus hinduistliku templi koht – oli väga ilus ja pakkus võimast elamust. Kuni hetkeni, mil kĂĽlje alla pugenud giid hakkas mulle ilma pikema sissejuhatuseta templi ajalugu tutvustama. Aga et see esmapilgul tasuta tundunud loeng tuleb lõpuks kinni maksta, seda teadvustasin alles mõne aja pärast. Andsin mehele nii palju, kui mul parasjagu peenemat raha kotis oli, ja tundus, et ta solvus täiega – järelikult oli seda liiga vähe. Aga suuremat summat ei soovinud ma tõesti välja käia, sest järgmine rahatäht mu kotis oli hotelli tarvis arvestatud. Suutsin lõpuks selgeks teha, et mul t õ e s t i rohkem raha ei ole. Mõtlesin, et kas nĂĽĂĽd kargavad dĹľunglist välja mustad mehed ja viivad mu arestimajja... Ă•nneks osutus mu fantaasia liiga kõrgelennuliseks.Jõudsin rahulikult autosse ja mõne aja pärast hotelli. Juhtunu oli aga väärt kogemus, kuidas sealses kultuuriruumis tuleb reageerida mitu minutit ette. Isegi siis, kui lennuilm ja kuumus on su ajud ĂĽsna olematuks lahustanud.


Öösel oli kohutav äike. Ja keegi kĂĽlastajatest oli oma pisikese pitsu jätnud hotelli sisehoovi ketti ning too klähvits ei andnud minutikski rahu. No, ausalt öeldes, kui ma koer oleksin,  klähviksin kah nördimusest äikese käes öö otsa, et pererahvas on mu sellises olukorras unustanud. Seega andsin ma kutsule andeks ning pĂĽĂĽdsin peale kahte magamata ööd ja muljeterohket päeva siiski veidikeseks sõba silmale saada.

Hommikul ärkasin kukelaulu peale. Päike paistis ja rahu oli maa peal. Ja mulle anti järgnevateks päevadeks väga ilus ĂĽlemise korruse rõduvaatega tuba, kus oli baldahhiiniga voodi . NĂĽĂĽd tundsin end kĂĽll olevat paradiisi saabunud. Hommikusöögiks võtsin kuulsaid banaanipannkooke ja nautisin hommikukohvi basseini ääres. Ja siis oli aeg teha tutvust Ubudi linnaga, mis oligi minu Bali reisi peamine sihtpunkt. 


Linnapilt oli ĂĽliväga kirju. Kohutavas palavuses liiklesid läbisegi autod, bussid, koerakrantsid, inimesed ja tohutu hulk mootorrattaid. Kõik mootoriga liikuvad mehhanismid andsid pidevalt signaali. Kõnniteed puudusid ja samal ajal hĂĽppasid igal minutil justkui maa alt välja mĂĽĂĽjad, kes ĂĽritasid su segadushetke osavalt ära kasutada ning midagi pähe määrida.  Otse loomulikult olin minagi tulnud imeodavate ja superilusate kleitide jahile. Kauplemise nõksud said tasapisi selgeks. Tuleb öelda oma hind ja jääda sellele kindlaks! Sest kaubavalik on nii suur, et ilma kohe kindlasti ei jää. Seega pole vähimatki vajadust maksta poole rohkem. See hind on neile, kes kaubelda ei oska või ei viitsi. Viitsimise kĂĽsimus võib sellise kuuma ja sagina sees muidugi esile kerkida. Aga kui juba turule jõutud, siis tasub ka kauplemist mõnuga võtta. Elamus ju seegi. Ja rõõm odavalt saadud aga kvaliteetse kauba ĂĽle tasub selle kindlasti ära.


Järgmine päev oli minu Bali reisi tipphetk. Käänulised dĹľungliteed, mille kõrval haigutas lõputuna näiv kuristik, olid täpselt nii laiad, et kõrvuti mahtus sõitma mitte rohkem kui poolteist autot. Kuidas autojuhid seal ilma kuristikku sõitmata liigelda suutsid, on tänaseni mõistatus. Gunung Kawi (Poet Mountain) tempel võttis mu aga suisa hingetuks. See on koht, kus iga vähegi tundlikum inimene midagi tunneb... Seal on mingi hingus, mingi energia, mingi nähtamatu läbiraputav jõud, mis paneb su keha surisema ja avab vaimu hoopis avaramatele teadvustasanditele... Seega – kelle maailmapilti kuuluvad nn. valgustumiselamused, peaks kindlasti võtma ette reisi just sellesse templisse!


Sama päeva õhtul jõudsin kĂĽlastada ka Bali loomaaeda, mille hind osutus aga hirmkalliks isegi Bali kohta. Kuna aga reisigraafik ei lubanud ajaliselt enam muid sihtpunkte valida, otsustasin siiski selle kasuks. Loomaaia elanike hulk ei olnud just eriti suur, aga keskkond oli muidugi muljetavaldav. Kutasse jõudsin  ĂĽsna hilja õhtul. Autojuht oli õnneks väga kannatlik, kui ma kahe esimese majutusasutuse suhtes rahulolematust ĂĽles näitasin. Lõpuks valisin siiski ĂĽhe koha välja, sest väsimus oli väga suur. Algas tugev vihmasadu, nii et linnatänaval sai põlvini vees kahlata. Tuli aga välja, et joogikõlbulikku pudelivett polnud õhtul kell kaheksa võimalik enam kuskilt hankida. Leppisin ennemalt soetatud õuna ja jogurtiga, et veidike janu leevendada. Hommikul otsustasin, et lähen lennujaama jalgsi, kuna aega oli ja milleks siis kulutada raha taksole. Infopunkti mees, kelle käest teed kĂĽsisin, vahtis mind nagu ilmaimet, kui ĂĽtlesin, et soovin need mõned kilomeetrid jala maha käia, 10 kilone seljakott seljas. Lisasin, et ma olen tugev tĂĽdruk ja näidaku aga minekusuund kätte. Mees jäigi mulle, olematu kehakaaluga kõhnukesele naisterahvale,  rumala näoga järele vahtima. Ilmselt mõttega, et kas ma olin ikka päriselt olemas või olin vaid kuumakahjustus tema ajukäärus...


Kui lõpuks ilma ära eksimata lennujaamas olin ja oma koti otsa maha istusin, tundsin et olen ikka puhkamisest päris väsinud. Puhkus oli ju mu selle reisi eesmärk. Lennuni oli mitu tundi aega. Võtsin oma MP3 mängija, et veidi rahustavat muusikat kuulata. Samal ajal vajus ooteruumi suur grupp pilusilmseid hiinlasi. Kõik vatrasid täiel häälel ja vehkisid närviliselt kätega. Mul hakkas pilt juba veidi eest ära vajuma, sest end korralikult välja magada polnud ma viimaste ööde jooksul saanud. Panin kõrvaklapid pähe, vajutasin nupule ja mu kõrvu kostus... Ukuaru valss... Hakkasin täiel häälel naerma, hirmutades hiinakad eemale. Kuulata sellist lugu Denpasari lennujaamas, silme ees virvendamas tohutu hulk pisikesi inimesi, kellede hääl minuni enam ei kostunud, tundus väga sĂĽrrealistlik vaatepilt. Mõtlesin, et kui ma oleksin filmireĹľissöör, oleks selline kujundlik lõpustseen mõjusalt paljuĂĽtlev ning võtaks teema kenasti kokku: sĂĽgavalt vaimse kultuuriajaloo läbiraputav vägi ning ilu segunemas kaasaja kaootilise mĂĽra ja odava stiililahendusega... -  selline oli minu Bali.

                                                                              đź’•



Rohkem artiklinäiteid leiad aadressilt: https://loomelood.blogspot.com/p/artiklid.html


NB- kui soovid mõnda artiklit mingil moel kasutada, palun küsi luba ja viita allikale!